Elektrisõidukid peavad olema varustatud jõuakuga, mida tuleb laadida laadija abil. Elektrilised sõiduautod on üldjuhul varustatud pardalaadijatega. Sisseehitatud laadija on dokitud vahelduvvoolu laadimispüstoliga, kuid laadimise ohutusnõuetest lähtuvalt ei tohi võimsus olla suurem kui 7kW ehk tunnis saab laadida vaid 7 kWh ehk siis, kui elektriauto on varustatud 70-kraadise akuga, tuleb seda laadida 10 tundi. See aeg on liiga pikk ja võhiku terminites on see aeglane laadimine.
Kiirlaadimine, laadija on maas, vooluvõimsus on jõudnud 350kW-ni ja elektrisõidukite praegune laadimisaeg jääb 20 minuti piiresse, mille saab põhimõtteliselt lõpule viia. Tavapäraselt öeldes on see kiirlaadimine.
Kiirlaadimine on tingimuslik:
Esiteks on elektrisõidukid varustatud liiga väikese mahutavusega akudega ja neid saab laadida ainult aeglaselt, näiteks mõned pistikühendusega hübriidsõidukid;
Teiseks võib toiteaku vastu võtta suure võimsusega laadimist, näiteks liitiumraudfosfaat- ja kolmekomponentseid akusid, mis on praegu varustatud;
Märkus. Erinevus aeglase ja kiirlaadimise hunniku vahel on see, et aeglase laadimise hunniku sees pole laadijat ja kiirlaadimishunniku sees on laadija.